Nädal tagasi, 5. märtsil sai Nopi juba 10-aastaseks!
Kingituseks sai ta konserve, närimisliha ja ühe kollase angry birdi. Täielikust kollektsioonist on meil puud veel punane, valge ja sinine lind. Kusjuures Kristin nägi just kuskil Humanas punast lindu. Pean vist järgmiseks aastaks juba valmis ostma..
Pühapäeval käisime Kristini ja Tessyga koos sünnipäevamatkal. Üle väga pika aja oli meid õnnistatud ilusa selge taeva ja sooja päikesega.
Vahepeal käisime Nopiga avastamas Suurupit. Seal on muideks väga ilus mööda panka jalutada. Meile juhtus muidugi mega tuuline päev, seega oli laineid ja mäslevat merd eriti hea kõrgelt panga pealt vaadata.
Ja loomulikult õnnistati mind viimasel veebruari nädalavahetusel lumega!!! Lõpuks ometi sain see aasta ka suusad alla ja muidugi viisin koera ka metsa lume sisse hullama. Nüüd võib kevad tulla.
Eelmisest postitusest ongi liiga kaua aega möödas, aeg on taas meie tegemistest ülevaade anda.
Sügisel chillisime niisama. Käisime nii palju kui võimalik metsas ja võtsime viimast igast normaalse ilmaga päevast. (normaalne ilm = taevast ei saja mingit jama kaela). Vaatasime üle Kasemetsa matkaraja, see oli sama mudane ja märg nagu eelmisel korralgi. Samas on välja kujunenud midagi loodusseaduse sarnast ehk et me ei ole matkamas käinud, kui mul ei ole jalad märjad. Kahtlen, et isegi tipptasemel veekindlad matkajalatsid parandaksid olukorda. Õnneks ma olen sellega harjunud.
1. detsember tuli midagi lumesarnast maha. Koer kaenlasse ja metsa. Sama kiirelt kui lumi tuli, see ka läks.
Vahepeal toimusid Noblessneri sadamas taliujumise Eesti meistrivõistlused, millest minagi osa võtsin. Enam-vähem aasta tagasi sai seda uut ala esimest korda proovitud ja nüüd sügisel käisime päris tihti Anne kanalis suplemas. Kuigi korraks enese jäisesse vette kastmist ei saa tegelikult suplemiseks nimetada. Igaljuhul tundus, et kui nii palju on harjutatud, võiks ennast võistlustel proovile panna. Piirdusin vaid 25m rinnuli ujumisega. 50m vabalt tundus veel liiga ületamatu distants. 52st osalejast (naised) 15. Ääretult huvitav kogemus. Järgmine aasta uuesti!
vesi: +4 kraadi
õhk: -2 kraadi
Enne jõule käisime Kristiniga Majakivi-Pikanõmme matkarajal. Ronisime Eesti ühe suurima rändrahnu otsa (täpsemalt on see suuruselt 3. siin Eestimaal), vaatasime vaatetornist raba ja sõime suppi.
Jõuluvaheajal tuli veel veidi lund. Taaskord haarasin koera kaenlasse ja läksin metsa. Väike lootus oli, et äkki see lumi nüüd jääb, aga ei. Juba 2 päeva hiljem polnud lumest haisugi.
Peale aastavahetust käisime Soomes lund otsimas. Ega põhjanaabritelgi olukord väga hea ole. Himosel olid nõlvad kunstlumega kenasti kaetud, et mäesuusatamiseks jagus kenasti. Mul oli muidugi helesinine lootus, et ümberkaudsetel metsaradadel on ka lumi maas ja suusarajad sees, aga oma uisusuusad pidin siiski Tallinnasse jätma, sest Himose ümber oli maa täiesti must.
7. jaanuaril käis Nopi operatsioonil. Üks punn, mis tal alati selja peal on olnud, on vanusega suuremaks läinud ning hiljaaegu hakkas see Nopi küüntele ette jääma. Lõpuks nägi see koht päris kole välja, selline verine, kärnas ja karvutu. Arst ütles, et lõikavad ära, muidu sellest lahti ei saa. Ühtlasi puhastati Nopil hambad ka ära. Nüüd, kui koer haigutab, ma jään igakord pimedaks, sest tal on tõeline colgate-naeratus. Ja mis veel - täiesti ei kusagilt on Nopi pool kilo kergemaks jäänud. Pole söögikogust vähendanud ega liikumiskogust suurendanud. Võiks isegi öelda, et arvestades neid ilusaid Eestimaa talveilmasid on Nopil liikumist just tunduvalt vähemaks jäänud. Sellest hoolimata kadus 500g kui niuhti. Egas midagi, andsime koerale mõnda aega rohkem süüa, et see täiesti läbipaistvaks ei muutuks. Haav on väga kiiresti paranenud. 10 päeva hiljem võeti niidid välja ja nüüdseks on karvadki enam-vähem tagasi kasvanud.
2 nädalat tagasi käisin Nopiga kõrvemaal matkamas. Seekord olid jalutuskaaslasteks Merilin oma husky Suusiga. Võtsime ette 19km raja. Õhtu enne oli kõvasti lund sadanud, päris ilus oli jalutada nii, et ümberringi kõik on valge. Pärast matka olime kõik päris väsinud ja Nopi magas järgmised 3 päeva jutti.
Üleeile, laupäeval käisime Kristiniga Sakus jalutamas. Nopi oli Tessy nägemisest nii vaimustuses, et esimesed 3km ta ainult jooksis ringi. Lõpuks sattus nii hoogu, et tõmbas Tessygi kaasa. Nii nad mõnda aega jooksid ja ajasid üksteist mööda võsa taga kuni ära väsisid. Nopi tegi lõppu veel mingeid imekiirendusi ja oleks äärepealt Kristini jalust maha jooksnud. Hull vanamutt ikka. Kui edasi jalutasime, märkasin, et koer lonkab. Otsisin küll varvaste vahelt, et äkki on kuuseokka vms endale padjavahele astunud, aga ei leidnud midagi. Nii ta siis lonkas lõpuni. Pärast kodus vaatasime, et ju on lihase ära tõmmanud või hüppeliigese välja väänanud. Nopi jääb nüüd mõneks ajaks puhkerežiimile. Eile õhtul pani juba jala päris kenasti maha ja täna hommikul kõndis ka paremini juba. Elame ja näeme. Üldse ei imesta, et selline asi juhtus. Koer saab 3 nädala pärast juba 10-aastaseks, aga metsas jookseb ringi nagu noorloom, ikka nii, et sabaots on nurga all ja käpad käivad täiskiirusel.
Eile võtsime koerad, panime seljakotid selga ja läksime Käsmu matkarajale. Ma poleks kunagi arvanud, et Eestis võib selliseid matkaradu leiduda! Üle poole teest jalutasime metsarajal, mis läks täpselt mööda mereranda. Mets oli värviline ja vahelduva maastikuga. Kohati olime päris ürgses metsas, siis jalutasime liiva peal, siis kivide peal, ronisime üle mahalangenud puude või üritasime mitte kuuseokstega vastu nägu saada. Vau lihtsalt. Kokku jalutasime 11km ja pärast 3,5h 100% puhta õhu sisse hingamist olime kogu seltskonnaga päris väsinud. Vahepeal viskasime end sellesse pehmesse rohelisse samblasse pikali, sest see lihtsalt kutsus meid nii tugeva jõuga, et raske oli vastu panna. Nopi ei pannud tähele, kui ma end pikali viskasin ja kui ta avastas, et ma olen pikali maas, siis ta jooksis hullu kimaga minu juurde ja siis otsustas, et parim, mida teha võiks, on mu peale istuda. Alguses ta lihtsalt tallus mu peal, aga siis sättis end istuma. Huvitav, et kui juhtuks, et ma päriselt a la kukun kokku metsas, siis kas ta ka tuleb ja istub mu peal nii kaua, kuni mina või keegi teine ta ära ajab? Päris naljakas igatahes Kristin muidugi tegi kogu üritusest pilte, kuidas teisiti ikka saaks.
Eelmisel laupäeval pidin juba vara ärkama, et 8:30ks Tako halli jõuda. Hommikul veidi kahetsesin, et miks ma end ikka kirja panin, aga kuidagi sain ikka maast lahti. Õnneks olin Nopi pannud veteranidesse, mitte A3e, ehk siis tervet päeva ma ei pidanud hallis veetma.
Kohtunikud: Rene Blank (Saksamaa) Koht: TAKO hall Korraldaja: TAKO Ma pole vist aastaid A0 radu jooksnud, sest ma pole Nopiga varem veteranides ka jooksnud. Rada oli selge pärast ühte ringi õppimist ja joosta oli ka muidugi lihtne, mõtlema ei pidanud üldse. Ainult jookse ja erguta koera. Rajad kusjuures A0 koera jaoks olid päris pähklid, sest lõkse oli päris palju ja paljud ka DSQ said. Meil aga tulemused vastavalt 0kp ja 0kp, kiirused 5,93 m/s ja 5,09 m/s. Väike mini, mini ja midi arvestuses 2. koht! Veterankoerad on ägedad! Paar järgnevat päeva polnud meil koer "kodus", sest ta lihtsalt magas kuskil garderoobi kaugeimas nurgas enda väsimust välja. Aitäh Janele filmimast!
Eelmisel laupäeval käisime Kristiniga Jussi matkarajal jalutamas. Nopi oli üliõnnelik, sest sai jälle Tessyga vabalt ringi joosta ja ega ta pole mind ka ammu näinud, sest alates septembrist resideerun Tartus ja üritan bakakraadi omandada.
Ilmaga vedas; algselt lubas vihma, aga tegelikult oli lihtsalt veidi pilves. Leidsime isegi seeni ja tegime vist 10km rekordi. Mingil hetkel läbisime 2 tunni jooksul vist ainult 3,2km. Alguses ma mõtlesin, et ei viitsi neid seeni korjata, aga kui ma mõne kukeseene leidsin, siis ega ma neid metsa saanud jätta. Pärast sõime veel mustikaid ja pohli ka.
Kristin tegi koertest pilte ja meie väike matk kujunes lausa 4+ tunniseks. Kui me väsinult ja näljastena, kuid rõõmsalt auto juurde jõudsime, mõtlesin küll, et jess, lõpuks saab istuda, puhata ja koju sööma minna, aga ega siis elus asjad nii lihtsalt ei käi. Auto uksed lihtsalt ei avanenud. Vajutasin puldil nuppu oma miljon korda, aga mis ei avanenud, olid auto uksed. Kontrollisin veel mitu korda üle, et kas on ikka minu auto.. no oli küll. Järelikult oli puldi patarei tühjaks saanud.. Üks juhuslik möödakäija ei osanud ka meid aidata. Helistame Volkswageni abisse, aga sealt ei osatud midagi tarka öelda, kui et mehaanik saabub umbes tunni pärast.. No tore.. miks alaaatiiii meiega sellised asjad juhtuvad? Koerad istusid õnnetult maas ja värisesid ning taevas nägi välja täpselt selline, et varsti hakkab sadama. Õnneks siis Kristini tuttav oskas telefoniteel juhendada, kuidas auto manuaalselt võtmega avada, sest tänapäeva autod on ju nii vargakindlad, et kõikvõimalikud lukuaugud on täiesti ära peidetud, et isegi autoomanik neid üles ei leiaks. Igatahes saime õnneks autosse ja koju. Kohe kui autoukse kinni tõmbasin, hakkas tibutama.
20. mai proovisin Nopiga rallikuulekuse trenni. Ma tegelikult hullult tahaks agilityt teha, aga et ma seda täie hooga teha ei saa (pole endal aega ja ega koergi enam noor pole), siis niisama trenni ka ei viitsi teha kui võistelda ei saa. Proovisin siis uut ala (jälle). Seekord rallikuulekus. Pole minu arvates nii kuiv ja distsiplineeritud kui klassikaline sõnakuulekus, on lõbusam ja seotud trikkidega ja veidi agilityga ka. Mulle igatahes meeldis. Enamus R1 klassi võtteid on selged, vaja on ainult lihvida. Proovin nüüd trenni jõuda nii tihti kui võimalik, seda enam, et Nopi ka vahepeal enda seljahädast terveks sai. (Mingi hetk hakkas ta diivanil või pesas 'vales' asendis olles lausa karjuma. Ei saanud aru, mis jama on. Trennis ilmnes veel, et lamama valus minna. Sülle võtmine oli talle valus. Vahel istudes kiunus. Kodus pesas magas imelikult. Ei lamanud, vaid kuidagi esikäppadega hoidis end poolistuvas asendis. Jalg? Mingi asi padjandi vahel? Kand? Põlv? Puus? Mingi lihasvalu? Ära tõmmanud? Selg? Mingi närv teeb haiget? Arsti juures siis selgus, et selg. Mingi diskivärk. Sai peale valuvaigistid ja mingi rohu veel. Nopi jagas üsna ruttu ära, et diivanile hüppamine tegi valu, seega ravi alguses oli ta väga tagasihoidlik ja liikus rahulikult. Noh, kohe kui valuvaigistid peale sai.. hakkasid jälle igasugused imehüpped pihta. Ainult hoia ja keela. Õnneks läks hästi ja paranes kiiresti. Praegu juba 3 nädalat pole ravimeid saanud ja seni korras olnud)
Kodus vaikselt olen proovinud erinevaid võtteid teha. Eks vaatame kaugele jõuame. Minu arvates on hea, kui penskaril tegevust on. Ta ise vähemalt väga tahab.
Juuni keskel oli mu vana klassiõde Tallinnas. Ta teeb mega häid pilte koertest ja üldse loomadest ja siis mul õnnestus Nopi ka jälle modelliks sokutada :)) Selja pärast tegime tavalisi portreetüüpi pilte, järgmine kord proovime juba liikumispilte.
