Eile osalesime Nopiga Veskimetsas korraldatud agility võistlusel. Kohtunik oli Pertti Siimes Soomest. See oli siis meie esimene A1 võistlus. Võistlusel osalemist olin kaalunud umbes kuu aega ja regamise viimasel päeval polnud ma ikka otsustanud, kas ma tahan ja julgen või mitte. Aga vot regasin ära, kell 9 õhtul :D. Ja kohe panime empsiga paika need päevad, kui me platsile slaalomit harjutama lähme. Käisime esmaspäeval isegi trennis, slaalomi ja maiuseta jooksmise pärast, muidu oli juulis trennipuhkus. Peaks ära mainima, et ma päris täpselt ei mäletagi, millal meie trenn nii edukas oli. Kõik maiuseta jooksmine, kontaktid, kiirus ja see side meie vahel. Kõik oli nii 5+, et ma sain sellest ikka tohutult enesekindlust juurde. Nojah ainult slaalom oli selline niru, vajas ainult meeldetuletamist. Ja kui me kolmapäeval slaalomit harjutamas käisime, siis tundus nagu me oleks eluaeg slaalomit osanud. Täiesti perfect kiirus, suurepärane jalgade töö ja Nopi sai paaril korral ka ilma minu abita sisenetud. No uskumatu.
Ja siis jõudis kätte võistluse päev. Mu eesmärk oli, et Nopi oleks minuga koguaeg kontaktis, sest mu suurim hirm oli, et ta jookseb, jookseb ja siis läheb nuuskima ja kõik, ma ei saagi teda enam kontakti. Muidugi ma lootsin näha ka puhast slaalomit, aga see polnud otseselt eesmärk.
Ma räägin pisut Nopi turjakõrguse mõõtmisest :'D esimesel katsel mõõdeti Nopi miniklassi :'D. Aga siis me mõtlesime, et see ei ole õige ja läksime kõva pinnase peale mõõtma. Siis tuli õige tulemus, enam-vähem napilt midis ja kolmandal katsel oli ta taas midis, niiet kõik sai korda. Hahaha mõelge, meid oleks peaaegu russelitega kokku pandud :D.
Esimene rada - hüpekas ja DSQ.
Oh miks dsq, sest see lollike läks joostes (ja nina maas) tõkke ALT läbi ja kui ma ta tagasi kutsusin, hüppas ta käbedalt valelt poolt tõkkele ja noh, sinna see läkski. Sellist nalja pole ta ammu teinud. Üldse oli kahtlaselt palju tõkestest mööda jooksmisi. Ka slaalom ei õnnestunud esimesel korral ja teisel katsel ma olin juba täiesti kindel, et nüüd õnnestub, aga ei, ta jättis viimase pulga vahele. Mul oli siis kavatsus ta slaalomi algusesse tagasi viia ja .. noh, tagasiteel tegi ta slaalomi ilusasti läbi. Nojah. Mida iganes. Raja saime ikkagi läbi tehtud ja see ongi peamine.
Teine rada - agility ja DSQ.
Pärast seda, kui emps mulle esimese jooksu videot näitas, üritasin parandada enda juhtimist. Et ikka rohkem täpsemalt ja selgemalt. See rada mulle meeldis, tundus mulle lihtne ja kiiresti joostav. Kohe alguses tegi Nopi tõkkest mööda jooksmise, aga see sai päästetud. Kiik. Minu seest käis tugev hirmulaine läbi, kui ma märkasin, et Nopi jäi keset kiike seisma ja publikut vahtima. Eelnevalt oli üks koer seda sama teinud, aga see lõppes tal kiigelt maha hüppamisega. Mõne ergutamishüüdega võitsin uuesti koera tähelepanu ja kiik läks korda. Jess. Slaalom. Aeglane ja veeeeeniiv, lõpus vaatasin, et Nopi vist jätab jälle lõpu tegemata ja seekord ma sekkusin oma kätega ja ka slaalom sai päästetud. Edasi tal kiirus tõusis ja siis sai jälle tõke saatuslikuks. No ma olen üsna kindel, et ma ei käskinud tal ümber minna, aga just seda ta tegigi ja ennem kui ma teda peatada jõudsin, oli ta tõkke valelt poolt võtnud. Jälle. Aga jällegi, rada sai tehtud ja see ongi kõige tähtsam :)
* Võistlus oli seekord aus, sest lisaks minu beaglele, olid võistlemas veel 2 beaglet. Muidu on nii, et ikka mina ja Nopi ja siis kari sheltisid.
* Selle võistlusega võime tähistada, et me oleme agilityga tegelenud ühe aasta. Yey!
* Üks tähistamine veel, et 1.juuli täitus meil Nopiga 2 aastat sõprust. Elagu mu nuuskiv sõber!
Kui saab, siis järgmine kord proovime käppa 23. augustil Saaremaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar