Maria ja beagle Nopi: Nopi TAKOs võistlemas.

23. novembril käisime Nopiga (jälle) võistlemas. Võistluspäevale eelnenud päeval oli mul võistlusnärv täitsa sees; pole ju rohkem kui kuu aega võistelnud. Kuid lisaks sellele hakkasime Nopiga jooksvaid kontakte tegema. Me spetsialiseerume poomile, sest A ja kiigega pole probleeme.
Nopi kiituseks võib öelda, et ta on väga tubli! Ta tõesti jagas kähku ära, mida teha tuleb. Aga kõige tähtsam- ta teeb ka seda, mida teha tuleb.
Slaalomiga on nii ja naa. Sisenemine on vaevaline, sest tal jääb tihti esimene post "kahe silma vahele" ja lõpp kipub ka ära vajuma. Samas kui slaalomisse sisenemine toimub mu parema käe all on kõik hästi, aga vasaku käe all ta justkui ei oska. Vajab rohkem harjutamist.

Aga võistlusest:
Toimus see TAKO hallis ja kohtunik oli Anne Tammiksalu.
Esimene rada oli agilityrada. Väga segadusse ajavaid kohti rajal ei olnud, vähemalt mitte minu jaoks. Slaalom õnnestus esimesel katsel (sest sisenemine toimus mu parema käe all), aga kummaline oli see, et Nopi jooksis poomist mööda. Ilmselt ma ei olnud väga konkreetne ja usaldasin koera. Sellel on ka oma põhjus- kuna me paneme trennis poomile väga palju rõhku, siis on Nopi hakanud poomi teistele takistustele eelistama. Ta reaalselt jookseb igal võimalusel poomile. Aga kui ma ta poomile suunasin, tuli koht, kus ma hoidsin hinge kinni. Kas ta nüüd teeb targetit või ei. Tegi! Ja rada oli kohe kordaläinud. Viimased kolm tõket said ka puhtalt tehtud ning teenisime välja 1. koha väikse ajaveaga.

Teine rada oli trikikam. Esiteks ei meeldinud mulle kohe üldse mitte see tunnel poomi kõrval, kusjuures tunnel oli veel poomist eespool. Ma küll mõtlesin, et jajaa, kiirus maha ja suunan rahulikult poomile, aga kui esimesed koerad tunnelisse tormasid, mõtlesin ma, et Nopi teeks seda sama. Seega oli mu enesekindlus suht 0. Aga wow, ta ei läinudki tunnelisse. Teiseks ei olnud väga roosiline mõte, et ma pean pärast poomi kätt vahetama. Kuidagi olin ma õigel ajal õiges kohas ja ma jäin käevahetusega rahule, sest Nopi võttis ilusasti kontakti ka ära. Jei! Kolmandaks ebaõnnestus slaalom. Sellepärast, et nüüd toimus sisenemine vasaku käe all, No appiii. Kõigepealt jättis ta alguses posti vahele, siis kui see sai parandatud, jättis ta lõpus posti vahele. Ja siis lõpuks saime hakkama. Olime mididest ainsad, kes tulemuse kirja said (paljudel sai saatuslikuks tunnel poomi kõrval) ning seega saime 1. koha.

Kolmas rada- hüpperada. Kohe alguses tõkke mitte hüppamine ehk 5kp, aga muidu suht normaalne jooks minu arvates. Slaalomiga jäin väga rahule. Ajaviga ka juurde ja saime 2.koha.