Nopi ja jänes

Saaremaa puhkusest tuleb hiljem ka pikem postitus, aga praegu tahaksin kirjutada ühest vahejuhtumist. Olime õues ja järsku vend ütleb "vaata, jänes!". Selleks ajaks, kui ma telefoni kaamera lahti sain, oli jänes muidugi vehkat teinud. Läksime siis üheskoos sinna kohta, kus jänest viimati nägime. Nopi võttis sealt jälje kohe üles ja tormas põllule, kus hein on tal kõvasti üle pea (tavaliselt ta naljalt kuskile võsa sisse ikka ei lähe). Koer sattus päris hasarti, läks põllul aina kaugemale ja kaugemale. Jälgisime tema valget sabaotsa ning tõdesime taaskord beaglete valge sabaotsa praktilisust. Lõpuks kadus ka saba heina sisse ära. Hakkasime siis Nopit kutsuma, et ta päris jahile ei läheks. Ma muidugi ei uskunud, et ta võiks jälje ajamise pooleli jätta ainult sellepärast, et keegi teda kuskil hüüab. Aga mõne hetke pärast lonkis koer põllult välja meie juurde. Õnneks oli jänes lähenevast linnakoerast haisu ninna saanud ja ära põgenenud. Nüüd koer magab raskest 5min kestnud jälje ajamisest.