Kohtunik oli Stefanie Semkat Saksamaalt.
Hommikul kell 8 oli äratus ja veidi enne üheksat hakkasime sõitma, sest poest tuli osta veel Nopile midagi head ja Kristini Tessyga pidime ka peale võtma.
Võistluse korraldus oli hoopis teistsugune kui eelmine aasta. Iga suurusklassi jaoks olid tehtud eraldi rajad ning kohal pidi olema 15min enne oma raja õppimist. Me jõudsime väga täpselt kohale, isegi liiga täpselt ja seetõttu läks kiireks. Jõudsin kiirelt jalutada koera ja pidingi juba rada õppima minema. Ei saa jätta mainimata, et ilm oli lihtsalt kohutav. Külm, tuuline ja vihmane. Vähemalt taipasin ma talvejope kaasa haarata. Eesti suvi missugune.
Kohe peale raja õppimist võtsin koera ja hakkasin ruttu sooja tegema, sest ma olin järjekorras kuues. Ja juba pidimegi starti minema..
1. rada - 0kp + 3,39sek ajaviga (kiirus 4,10 m/s)
Hästi palju oli tagant tõkkeid ja lõkse. Aga saime hakkama! Slaalomis oli koer hästi aeglane, kartsin juba, et tuleb välja, aga pidas lõpuni vastu. Kiirus oli ka esimese raja ja Nopi kohta väga hea. Ainult jah, kui öeldi, et ideaalkiirus on 4,4 m/s, siis ma teadsin, et seda kiirust Nopi välja ei jookse ja mingi ajavea me siit saame. 6. koht
2. rada - 5kp + 7,58sek ajaviga (kiirus 3,42 m/s)
Juhtus kõige imelikum asi, mis üldse juhtuda võis. Nopi tõrkus teisel tõkkel. No kurat ma olin kuri ja edasi mõtlesin, et saagu mis saab, aga ühtki viga ma rohkem ei saa. Ees olid ootamas veel natuke kahtlane slaalomi sisenemine ja poomi kontakt. Nopi oli esimene raja pool niiiii aeglane, et mul tekkis juba masendus. A peal jäi jokutama ja kaotasime taas väärtuslikku aega. Enne kiike võttis normaalse kiiruse üles ja siit edasi läks juba hästi. Kontrollisin muidugi meeletult igat Nopi liigutust, sest ma nii väga tahtsin tulemust kirja saada. Slaalom ja poom õnnestusid suurepäraselt ning finishijoont ületades olin tegelikult väga rahul. Mõlemal rajal olime saanud tulemuse kirja. 11. koht
Tulemusi vaadates selgus, et kahe raja kokkuvõttes olime saavutanud 4. koha! Seda poleks ma nüüd küll lootnud! Pärast tulemustesse süvenedes selgus pisut kurblik tõsiasi, et kolmandal kohal oli veapunkte 15 ja minul 15,97... Siinkohal valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest olen mega õnnelik, et meil läks nii hästi ja me saime mõlemal rajal tulemuse kirja. Teisest küljest aga jäi meil 3. kohast niiiiii vähe puudu ja see on küll pisut nukker. Samas aga nüüd ma tean, milleks meie tiim võimeline on ja järgmisel aastal oleme loodetavasti võimelised veelgi paremini esinema, sest arenguruumi on küllaga.
Tuleb jätkata poomi, slaalomi ja tõkete hüppamise kinnistamist ja midagi tuleks kiirusega seoses ka välja mõelda, et Nopi võtaks kohe raja alguses korraliku kiiruse üles. Võrreldes eelmise aastaga on muidugi suur areng toimunud, sest eelmine aasta ei jooksnud Nopi kordagi üle 4 m/s, aga see aasta on seda juba päris mitu korda juhtunud.
Ja siiski lõppkokkuvõttes olen ma tohutult rahul! juhheeiiii!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar