Mis toimub?

27.-28. mail toimus Veskimetsas agility võistlus, kus meiegi käisime. Mõte oli, et kui need võistlused tulevad hästi välja, siis lähen eestikatele ka, kui ei, siis ei lähe. Tulemus oli aeglane koer, palju karistuspunkte (enamus tõkkel mökutamise eest) ja üks DSQ. Sellise emotsiooniga ma eestikatele minna ei tahtnud ja läksin hoopis Soomaale kanuutama. Vähemalt tehti Nopist paar ilusat pilti :)
Pildid tegi Kaisa Tsäro

Siis aga kutsuti mind ühele väiksele võistlusele, nimelt koerte mitmevõistlusele, niiet 4. juunil seadsime oma sammud Sütiste metsa. Õnneks oli ilm ilus, saime mõlemad mõnusat värsket õhku nautida. 

Võistlus ise nägi välja nii (alade kaupa):

1) tõkkejooks, kus koer pidi võimalikult kiirelt läbima tõkkekoridori kolmest tõkkest.

2) kõrgushüpe, kus siis alustasid sellest kõrgusest, millest tahtsid ja järjest liikusid edasi. Igal kõrgusel oli võimalik teha 3 katset. Nopi laeks jäi ma arvan 55-60cm, täpselt ei teagi.

3) kuulitõuge, kus siis pidid koerale asju viskama ja ta pidi neid ära tooma. Mittetoojatest koerad (ega siis Nopi mõni retriiver pole) said koos koerajuhiga mänguasja järgi joosta. Platsil oli 3 ruutu, iga ruut andis teatud arvu punkte. Mida kaugemal ruut asus, seda rohkem punkte sa nii kaugele visatud eseme eest said. Viskad, jooksed, tood, viskad, jooksed, tood ja nii 54 sekundit. 

4) mäkkejooks. Kindla peale Nopi lemmikala. Ta jooksis liivasest mäest üles nii kiiresti, kui käpad võtsid ja tuli vist oma ajaga lausa teiseks. 

5) kaugushüpe, kus siis pidid koerale distantsi pealt viinerit viskama. Mida kaugemalt viskasid, seda rohkem punkte said.

6) tunnelijooks. Oli siis 3 kõrvuti tunnelit ja pidid põhimõtteliselt nagu staadioniringi jooksma. Aega oli 1 minut, mida rohkem tunneleid koer selle ajaga läbis, seda parem. Treenitud võistluspaarina võitsime selle ala. 

7) üllatusala - 800m jooks. Iga kord kui ma kuulen sõna "800m jooks", hakkab mul süda taguma, jalad lähevad nõrgaks jnejne. Ring küll ei olnud 800m pikkune, kuid siiski andis minu poolt kõige vihatum ala end tunda. Jooksime end esimesteks.. Tavaliselt ma jään ikka südamerahuga viimaste hulka "kulgema", aga koeraga on alati parem joosta.

Kuna midikoeri on niigi nii vähe ja sellel konkreetsel võistlusel oli Nopi ainuke midikoer, siis midi arvestuses saime 1. koha ja endalegi üllatuseks saime üldarvestuses 2. koha. Auhinnaks palju nänni ja väike koeratunnel. Nii mõnigi ütles, et küll Nopi on ikka lahe koer! Jah, on küll <3 

Mu sõbranna sai nädal aega hoida ühte beagle kutsikat. No muidugi olin mina ka platsis, millal ma viimati sain kutsikaga tegeleda? Tõdesin siis, et Nopi on ääretult rahulik koer, mis on muidugi normaalne ka, lihtsalt naljakas võrdlusmoment tekkis :D Kutsikas oli muidugi jube nunnnuuu. Selline 6-kuune ebaproportsioonis siidiste kõrvadega väsimatu tegelane. Igal hetkel näris vaipa, kätt või naksas varbaid. Pai tegemisel paigal ei püsinud, käsi oli jube huvitav objekt. Pärast õues loopisime talle vist lõpmatuseni mänguasja. Siis väike puhkepaus ja samasugune lõputu mäng võis jätkuda. Tahaks ka sellist energiapommi endale :P