Maardu võistlus ja muu trall

Viimane võistlustulemus pärineb 27. maist.. Ja ma isegi ei mäleta, mis võistlus see oli, sest karistuspunkte vaadates ei ütleks, et need meie olime, kes jooksid. Igal juhul sai kõikvõimalikel põhjustel ja mittepõhjustel peetud pea neljakuune võistluspaus. Lihtsalt ei olnud aega/tahtmist/viitsimist osaleda. Trennigi jõudsin alles augustis ja sedagi ainult 2 korda.

Igal juhul jõudis lõpuks kätte september ja mu elu muutus veidigi paiksemaks (kuigi on raske öelda, kas kodu ja linna vahel pendeldamine tähendab paiksust). Olles 4 kuud agilitykoera keskkonda mitte avanud, tuli mulle suure üllatusena, kui Kristin minu käest küsis, et kas laupäeval Maardusse võistlema tulen. Mis? Maardus juba võistlused?

Mõtlesin, et ah kama, lähen. Tuleb, mis tuleb. Jooksime alustuseks vaid kaks agilityrada, sest need tundusid alustuseks sellised vaheldusrikkad, mitte nagu hüpperajad, mis koosnevad ainult igavatest tõke-tunnel-slaalom kombinatsioonidest. Vorm peaks ka nagu hea olema, sest selle suve lemmikharjutused olid kiired stardid ja pulga toomine jms.

Kohtunik: Stefi Praakli, kelle radu ma pole varem jooksnud, niisiis olin valmis kõige hullemaks :)
Koht: TAKO hall
Korraldaja: Agility Pluss MTÜ

1. rada - 5kp (kiirus 4,08 m/s)

Hästi tore ja lõbus kiire rada oli. Nii hea oli joosta. Õnneks Nopi ka kohe jooksis ja ei veninud. Poomi hüppas üle, aga kes see selle üle ikka imestab. Tõsine üllatus oli hoopis slaalom, kuhu ta ise sisenes ja kenasti lõpuni tegi ja veel päris kiirelt. JA AJAVIGA EI SAANUD!!!!!!!!

2. rada - 5kp (3,97 m/s)

Teine rada tundus esmapilgul raske, aga tegelikult ei olnud häda midagi. Kõik oli super hästi, eriti üllatas mind positiivselt taas slaalom, sest kui ma teiselepoole slaalomit lähen, siis Nopi kipub sealt välja tulema. Lõpus tundus, et pagan, nüüd hüppas kiige üle, aga loeti õigeks. Poomilt viiekas. Ja ajaviga ei tulnud jälle!!!!!

Kaks rada joosta oli täpselt paras, lõpetasime just mõnusa meeleoluga. Tundub, et oktoobri lõpus tuleb jälle võistlema minna. Hetkel üritame kuidagimoodi poomi kontrolli alla saada. Ühe nipi Sveta andis, vaatame, katsetame. 

Peale võistlust võtsime suuna hoopis Kakerdaja raba poole. Läbisime ~8km ja koju jõudsime täpselt kell 8 õhtul. Tegin mõned pildid ja ühe hädise videokatsetuse ka. 

Pühapäeval pidin jooksma minema, niiet haarasin Nopi ka kaasa. Arvasin, et ta on väga väsinud, aga polnudki.

Esmaspäeval käisime veel agilitytrenni järele tegemas. Arvasin, et vot nüüd on küll Nopi väsinud,  aga ei, õppisime uut harjutust ja Nopi tegi väga hea meelega kaasa.

Vahepeal oli kaks päeva puhkust ja neljapäeval mõtlesin, et peaks metsa minema ja kerge trenni tegema. Võtsin Nopi kaasa ja et esimeses jõulinnakus oli juba keegi ees (ja veel üks agressiivne koer pealekauba), otsustasin teise sõita, niiet Nopi sai kokkuvõttes joosta rattakõrval (tempoga 10-12 km/h) 6,5km ja et ma üle 1 lõuatõmbe ja 10 kätekõverduse rohkemat teha ei viitsinud, lasin Nopil liivamäel ringi trallida, pulka tuua ja mõnda harjutust veel teha. 

Minu arvates kõige ägedam uudis on see, et ma hakkasin nüüd autolube tegema. Juheiiii!!!