Ei saa üle kraavi

Pealkiri kõlab nagu üks tüüpiline "Suletud uste taga" pealkiri, aga tegemist oli siiski ühe tavalise laupäevaga. Rõhutan sõna "tavalise"..

Eile käisime Kristini ja Tessyga matkamas. Plaanisime tagasihoidlikku jalutuskäiku Kakerdaja rabas, aga välja tuli hoopis 20-kilomeetrine matk, millest 10km oli pimedas. Kõik ühe saatusliku kraavi pärast.

Alguses parkisime auto Kakerdaja parklast eemale, et alustada ringi ühe metsatee pealt. Et ikka rohkem jalutada saaks. Siis jõudsime välja raba ja laudtee peale. Raba lõpus väike piknik. Edasi otsustasime minna ringile, et ei peaks edasi-tagasi kõndima. Leidsime üles õige metsaraja ja kõik tundus väga okei, auto juurde oleksime tagasi jõudnud täpselt enne pimedaks minekut. Kuni ette tuli..

..

Kraav.

Me olime autost ca 2km kaugusel, aga sügise ja vihma pärast oli põllu kuivendus kraav nii lai ja ilmselt ka sügav (seda me katsetama ei hakanud), et sellest ei saanud üle ega ümber. Kaart näitas, et põllu peal oli veel kraave, no ikka väga palju. Kõik piisavalt laiad, et üle hüpata ei kannatanud. Võtsime vastu otsuse, et kui tahame 100% sama päeva jooksul koju jõuda, peame hakkama tuldud teed pidi tagasi minema. Ehk siis 10km. Olime mõnisada meetrit tagasi kõndinud, kui vaatasime, et põllu peal on mõned väiksemad kased maha võetud ja üle kraavide pandud. Proovisime siis üle puude minna, et teisele poole kraavi saada. Murdsime üle esimese kraavi, aga siis vaatasime, et kraave on veel väga palju ees ja vahetult enne ühe talu juurde jõudmist (kus oli ka sõidutee) jooksid kaks väga suurt kraavi, mis tähendas, et meie pingutused üle väikeste kraavide saamiseks oleksid võinud sõna otseses mõttes vett vedama minna. Läksime üle kraavi tagasi, võtsime tempo üles ja minek. Koerad panime kinni, sest päike oli loojunud, hakkas hämarduma ja mine tea, mis pimedas ühe beagle pähe võib tulla. Isiklikult kartsin kõige rohkem, et kui Nopi ehmatab millegi peale pimedas, siis ta võib saba jalge vahel jooksu üles võtta ja lihtsalt ees ära joosta. Ta on ühe korra varem nii teinud, aga siis oli valge, auto oli lähedal ja lumi oli maas (jäljed jäid maha). Ei oleks tahtnud, et ta auto enne meid üles leiab ja siis seal külmetab, mine tea, ehk oleks veel ära eksinudki. Igatahes metsast saime välja veel natukese valgusega, aga kui laudteele jõudsime, oli juba kottpime. Tessy, kes kõndis kõige ees, hakkas vahepeal haukuma millegi peale, mis oli meist ees. Nopi on ka varem nii teinud pimedas metsas, see võtab ikka väga kõhedaks. Olukorrale ei aidanud kaasa ka mõte kunagi rabas kadunuks jäänud poistest.
(See lugu oli kirjas enne rabasse minekut. Ühesõnaga kunagi oli raba juures olnud talu, kus elas üks perekond, sh kolm poega. Ühel õhtul läks üks poegadest naabertalu pojaga kahekesi üle raba külasimmanile, aga tagasi ei tulnud kumbki. Hiljem leiti rabast ühe lauka äärest ainult üks pill..)
Ühel hetkel saime rabast välja ja jäänud oli veel viimane ülesanne: läbida 1,5km metsateed ja leida metsa sisse pargitud auto. Kuna olime auto jätnud rabast päris kaugele ja enne meie parklat oli veel mitu metsa sisse minevat autoteed, siis võttis õige teeotsa leidmine ka aega. Õnneks leidsime õige tee ruttu üle tänu sildile "telkimisala". Teadsin, et autoni on veel vähe maad ja vajutasin puldil nuppu, et autouksed lahti teha. Järsku oli terve mets valgustatud. Auto oli leitud.

Vahetasin ära sokid ja jalanõud ja saime hakata Tallinnasse (loe: tsivilisatsiooni) tagasi sõitma. Muide fun fact: kõndisin 10km läbimärgade tossudega, sest enne seda saatuslikku kraavi oli üks lõik põllul nii vesine, et selle ületamiseks pidi lihtsalt ignoreerima novembrikuist veetemperatuuri.

Oli üks väga seikluslik ja tuleb-säilitada-kaine-mõistus päev. Tegime uue matkarekordi (täpsemalt 20,3km), põletasime kahepeale kokku 2400kcal ja väsitasime oma vanurid ikka täiega ära. Nopi ei jaksanud õhtul diivanile hüpata, seega pidi leppima pesaga.

Tips&Tricks järgmiseks selliseks korraks:
1. Alati võta kaasa akupank ja laadimisjuhe, isegi, kui telefoni aku on alustades 100%. See oli mul õnneks olemas, muidu oleks tühja telefoniga auto leidmine pimedas võimatuks osutunud.
2. Alati võta kaasa taskulamp. Seda meil polnud, pidime leppima telefoni lambiga.
3. Võta kaasa vesi ja söök. Ka see oli meil õnneks olemas.
4. Tutvu rajaga!!! Ületamatud takistused on võimalik välja selgitada vaid kaardi põhjaliku uurimisega.
5. Teavita lähedasi. Seda me ka tegime.
6. Soojad ja veekindlad matkajalanõud. Peaksin ükskord selle investeeringu ära tegema..
7. Vilkuv kaelarihm koerale. Seda meil polnud, aga oleks ära kulunud küll.
8. Soojad riided. Olid olemas. Palju ei puudunud, et oleksin selga pannud õhema jope. Õnneks oli enne matka algust tõusnud jahe tuul.

Tegelikult oli kõik väga tore, elu on ju seiklus.

Kristin tegi enne pilte ka, enjoy!

meie jalutuskäik ühes pildis