Päästetrenn

17. märts käisime veidi uurimas, mis asi on päästetrenn ja mida see endast kujutab. Mitte, et ma nüüd enda 9-aastasest beaglest hullu päästekoera hakkan koolitama, aga lihtsalt, et proovida midagi uut, laiendada silmaringi, veeta tore päev koeraga ja saada ideid, mida vabal ajal Nopiga teha või mis trikke veel õpetada. Idee sain Keilt, kelle koerte mitmevõistlusest me juba 3 korda osa oleme võtnud. Ilm oli külm ja märg, teed olid veel libedad ja metsa all leidus lundki. Toimus see kuskil Tugamanni kandis. Koolitus (ehk tutvustav tund) toimus kolmes osas. Alguses nägime, kuidas päris trenn just lõppema hakkas ja kuidas päästekoerad ükshaaval metsa all kadunud inimest otsisid. Koolituse esimeses pooles rääkisid meile Monika Rusing koos ühe trennilisega, mida pääste ja otsing endast kujutab, kuidas koeri koolitatakse ja missugune näeb välja elu päästekoeraga. Teises osas näitasid nad meile ette, kuidas üks päästekoer tööd teeb, ehk siis peideti metsa ära inimene ja pandi koer seda inimest otsima. Koerajuht pidi samal ajal arvestama tuule suuna ja muude ilmastikuteguritega, et koeral aidata lõhna püüda. Väga huvitav oli vaadata, kuidas koer hakkas organiseeritult metsa läbi otsima ja üritas puuduva inimese lõhna leida ja kui ta lõpuks leidis, kuidas ta siis selle inimese leidis ja oma leiust ka märku andis. Äge! Kolmandas osas saime ka ise veidi proovida enda koertega. Tegime kordamööda, üks koer korraga. Alguses võttis Monika Nopiga kontakti, näitas, et ta on hästi lahe ja kui Nopi talle järgneb, siis see on maailma kõige parem asi, sest siis saab süüa muidugi :D Proovisime paar korda lühikese distantsi pealt, et mina hoidsin koera kinni ja Monika peitis ennast ära. Alguses lähemale, pärast kaugemale. Mina siis pidin õigel ajal Nopi lahti laskma, et ta saaks otsima minna. Kohe, kui Nopi oli Monika leidnud, siis ta sai palju kiitust ja süüa, et kinnistada positiivne seos. Leiad peidetud inimese=mäng, söök või mõni muu just selle koera jaoks motiveeriv asi. Koer autosse ära ja järgmise kord. Teise ringi tegime nii, et ma pidin ise võõra koeraga kontakti võtma ja metsa end ära peitma. Koerajuhi ülesanne oli ainult ja ainult koera hoidmine, lahti laskmine ja pärast rihma otsa võtmine. Midagi muud suhelda ei tohtinud. Ilmselt siis sellepärast, et koer oleks võimalikult motiveeritud otsima kadunud inimest. Taolist otsimist olen tegelikult Nopiga teinud. Metsas käies peidan end vahel puu taha ära ja kiidan, söödan ohtralt, kui ta mu leiab. Minu eesmärk on aga olnud see, et ta liiga pea laiali otsas ringi ei jalutaks ja mulle ka veidi tähelepanu pööraks. Eriti tihti ma seda tegema ei pea, aga vahel ikka. Kinnistamiseks. Nopile seega üsna tuttav teema ja ülesanne. Ta sai väga hästi hakkama ja sai palju kiita, et päästekoeramaterjali temas on. Omanikuga on kontaktne, lappama ei lähe ja ülesandest saab aru. Motivatsiooni on ka kuhjaga. Kes siis viinerit ei tahaks süüa..

Igatahes oli kogu minikoolitus väga hariv. Sain jälle teadmisi selle kohta, kuidas koeri treenida ja õpetada saab ja muidugi saan taolist asja ka edaspidi ise teha. Lihtsalt funi pärast, et pakkuda Nopile huvitavat tegevust. Aru sain aga sellest, et ilmselt ise ma kunagi tasemel päästekoolitusega tegelema ei saa hakata, sest esiteks võtavad väga palju aega ja raha treeningpäevad ja lisaks tuleb olla kogu aeg valmis minna ükskõik kuhu Eestimaa otsa kadunud inimesi otsima. Tihe koostöö käib politseiga ja kõik koerajuhid oskavad anda esmaabi. Igal koerajuhil on kodus või autos olemas pakitud kott varustusega, et vajadusel haarata koer ja sõita otsima. Iseenesest väga huvitav ja meeletult praktiline ja hädavajalik harrastusala, aga lihtsalt mitte mulle.