Vahepealne elu

Pole nagu ammu kirjutanud, kuid vahepeal on nii mõndagi head ja halba, huvitavat ja ebahuvitavat juhtunud. Alustaks minu (ja tegelikult ka Nopi) kõige suuremast saavutusest. Juba rohkem kui kaks kuud, alates kuskilt sealt septembri lõpust kuni eelmise kolmapäevani tegelikult, oleme me iga neljapäev rattaga metsas sõitmas käinud. Võiks ju rohkemgi käia, Nopi jaksaks küll üle päeva või siis 2-3 korda nädalas ratta kõrval joosta, aga neljapäev on mul nädala sees ainuke päev, kus mul ei ole trenni ning järgmiseks päevaks pole tavaliselt ka midagi õppida ning nädalavahetuseti on agility trenn või siis võistlused. Seega oleme iga neljapäev läbinud 8-12km, sõltuvalt minu tujust ja viitsimisest. Selle ettevõtmise eesmärk on tegelikult see, et talvel saaks koos suusatamas käia. 5km on meie jaoks ilmselgelt liiga vähe, aga kui ma tahaks suusatada ca 10km või rohkemgi, siis ta väsib viimasteks kilomeetriteks ära ning tempo hoidmisest ei tule midagi välja. Iseasi kas see talv üldse lumigi maha tuleb, aga valmis tuleb olla..

Miks me see neljapäev metsa jooksma ei läinud? Aga sellepärast, et Nopil oli kõht lahti. Kohe ikka väga lahti. Kõhulahtisust esineb tal aastas umbes 2-3 korda, aga nii hull pole see siiamaani veel olnud. "Normaalne" oleks olnud, kui see u 12h üle oleks läinud, aga tühjagi, asi algas kolmapäeval ja lõppes laupäeval. Neljapäeval käis emps temaga arsti juures, kuid seal selgus, et midagi viga otseselt polegi, asi peaks päevaga üle minema. Päris päevaga see ikkagi üle ei läinud, kuid paranemise märgid hakkasid ilmuma reedel. Sellegipoolest kurnas see värk Nopi nii ära, et ta lihtsalt magas. Üles ärkas ainult siis, kui õue pidi minema või siis kui söögiaeg oli. Arsti juures sai teda kaalutud ka ja! 14,9kg näitas kaal. Aga ma olen üsna kindel, et tema tavapärane 15.0kg on nüüdseks juba tagasi. Nüüd kus ta juba terve on, on tekkinud ka igavusest kiusutuju. Õnneks päeval ta magab, aga õhtul, kui kõik koju jõudnud on, hakkab koerapoolne terror pihta. Tähelepanu saamiseks varastatakse köögirätikuid, jalanõusid, pabereid jne ja siis korraldatakse kõigi ees üks show, kuidas ta varastatud eset maha murrab. Täna võtan kätte ja harjutan temaga trikke. Muidu võiks isegi metsa jooksma minna, aga eile koeraga jalutades oli kõik ikka päris jäine või siis sopane ja pealegi on mul ka nohu. Ühesõnaga vabandusi leiab alati. Laupäevaks pean terveks saama, sest siis on Takos võistlused ja tatti täis peaga on pagana raske joosta, rääkimata siis mõtlemisest ja raja planeerimisest.