Mitte just parim

24. oktoobri hommikupooliku veetsime Nopiga Tako hallis võisteldes. Kohtunik oli Svetlana Kreslina. Polnud just parim päev, aga samas ei saa ma vinguda. Kõik läks üsna keskmiselt ja täitsa hästi.

1. rada - 10kp
Ma olin natuke ähmi täis ja ei jäänud kontrollima, kas Nopi võtab tõkke või ei. Nii juhtuski, et ta tuli 2 korda tõkkest mööda. Ega siis midagi, kiirusest ma ei hakka rääkimagi, sest rajal polnud kohti, kus kiirust üles võtta, kogu aeg oli mingi nikerdamine tõkete kallal. Aa ja meeldetuletus mulle endale - kui pärast tunnelit tuleb tagasipööre teha, siis ma pean ikkagi reaalselt talle vastu minema ja teda hüüdma. Proovisin rakendada ka tehnikat, mida oleme viimasel ajal trennis õppinud, ehk siis "vaikne jooksmine", kus mina pean rääkima ainult kehakeelega. Esimese takistuse annan käsklusega ja edaspidi võin vahepeal nime hüüda. See peaks vähendama Nopi mõttetut lärmamist ja siis ta peaks keskenduma rohkem ülesandele. Trennis toimib väga hästi, võistlustel.. vajab harjutamist.

2. rada - DSQ
Haahaa, meie vana hea lõks oli rajal, tunnel ja poom kõrvuti. Disklahv tuli varem isegi, läks valesse tunneli auku, muidugi ma ei imesta ka väga, seda on ta varemgi teinud. Aga pärast üritasin teda poomile saada.. ei, Nopi läks järjekindlalt tunnelisse, ise nii õnnelik ka veel. Tavaliselt eelistab ta poomi, ei teagi mis nüüd juhtus.

3. rada - DSQ
Nii, siin juhtus selline kummaline asi, et tõkke tagant võtmise asemel võttis ta tõkke eest?!

Mulle meeldib, et slaalom on meil täitsa selge, mulle EI meeldi, et poomi kontakt on olematu. Töötame ja treenime edasi!