Karjääri tipphetk

See postitus on kerge pühendusega Svetale ja teistele "fännidele".

Niisiis, 27.-28. august toimusid Luigel agility võistlused. Panin end kirja ainult pühapäevasele rahvusvahelisele võistlusele, sest enne võistlust oli mul 8 päevane laager ja peale eestikaid mõtlesin lasta Nopil igasugusest trennist puhata. See oli muideks väga hea mõte. Kõigele lisaks mulle väga meeldivad RV võistlused, sest siiamaani on meil KÕIKIDEL RV võistlustel väga hästi läinud (st oleme jõudnud esikolmikusse). Ja no tegelikult üldse on see suvi ja see võistlushooaeg meil väga väga hästi sujunud. 

Võistluse juurde minnes: kohtunik oli Seppo Savikko Soomest. Üle-eelmine aasta osalesime ka tema võistlusel ja tookord saime sealt ülemineku A2te. Mul oli ähmaselt meelde jäänud, et tema rajad mulle väga meeldisid, miks, ei tea, aga meeldisid. Ja meeldisid ka seekord. Radadel oli vaja koera korralikult juhtida, muidu võis DSQ päris lihtsalt tulla, samas ei olnud rajad mingid erilised pähklid. Sai joosta, juhtida ja seda kõike nautida. 

1. HY rada - 0kp + 2,5sek ajaviga (kiirus 3,75 m/s)

Rada oli lühike, aga mitte väga kiire. Palju tagant tõkkeid ja isegi serpentiin oli esindatud. Aega kaotasime kohe raja alguses, kus teiselt tõkkelt tuli vasakule keerata ja siis veel natuke keerutada. Raja algused on meil niigi aeglased ja selline kombinatsioon aeglustab veelgi. Vähemalt edasi läks rada sirgelt ja Nopi sai kiiruse ilusti üles. Pabistasin natuke slaalomi pärast, aga ka see õnnestus hästi. Üldiselt jäin rajaga väga rahule. 8. koht.

2. RV AG rada - 0kp + 1,28 sek ajaviga (kiirus 3,66 m/s)

Läksin starti eelviimasena. Kõik midid olid saanud kas DSQ või veapunktid, seega kerge pinge oli peal, kuid üritasin seda maha suruda. Mida kergemalt ma asja võtan, seda paremini mul läheb. Liigagi paljud koerad tulid slaalomist varem välja, niiet ma üritasin seda viga mitte teha. Läks õnneks. Poomikontakt oli silmnähtavalt korras. JESS! Kaotasin ühes kohas hetkeks koera ja korraks tundus, et ta võib vähesel kontrollimisel selle tõkke uuesti võtta. Seegi läks õnneks, ehkki kaotasime veidi aega. Seejärel jooksime puhtalt lõpuni. Kõik plaksutasid ja mul oli niiiiii hea tunne! Vähemalt millegagi olin hakkama saanud. 

Peale mind jooksid veel Kaisa ja Lizzie väga hea jooksu, kuid viimane pulk kukkus. Minu jaoks ei tähendanud see muud, kui et olime võitnud agilityraja ja ka kokkuvõttes RV võistluse (kuna jooksime ainukestena kaks puhast rada)!!!!!!!! JUHHEEII!!!!!!!! Lõpuks!!! 

Autasustamisel saime igavesti uhke suure karika ja muud nänni (hästi ilusa toiduämbri, koeratoitu ja söögikausi). See karikas on nii suur, et ei mahu meie auhinna riiulile ära (tegelikult ei mahugi sinna enam rohkem karikaid). Serti me ei saanud, sellest jäi kõigest 0,29sek puudu. Samas ei ole mul väga kahju ka, kuna tiitli saamiseks oleks vaja näitusehinnet, mida meil pole, ning aasta pärast veel üht serti välismaalt, mis on kahjuks ebareaalne, arvestades seda, et Nopi on juba 6,5 aastane ja selline edu saadab meid üsna harva. Teisest küljest oleks see sert väga vinge olnud, aga ehk järgmine hooaeg siis ja ehk kunagi tulevikus uue koeraga.

Kuna see on meie karjääri tipphetk (teisel kohal hetkel eestikate 4. koht), siis oleks hea edastada igasuguseid tänusõnu. Aitäh Katariinale filmimast ja aitäh piltide eest!!!! (korraks isegi mõtlesin, et ehk ei ole vaja filmida, siis aga mõtlesin, et raudselt meil juhtub midagi ja sellisel juhul oleks vaja jookse hiljem vaadata ja analüüsida või kui läheb väga hästi, oleks vaja neid videoid teistelegi näidata) Aitäh mu kahele suurimale fännile transpordi jms eest :):):) Ja suur suur aitäh Svetale meie juhendamise ja treenimise eest!!!! Mulle väga meeldis, et sa olid võistlustel koha peal olemas ja said anda kohest tagasisidet soorituste kohta :) Elagu mu sport-beagle!!! (ja kogu ülejäänud tiim!)