Liivahullus

Alati, kui Nopi satub kuskile liivasele maale, haarab teda sõna otseses mõttes liivahullus. Ta tõmbab saba sirgeks ja pistab elu eest jooksu. See pole muidugi tavaline jooks, vaid ikka korralikult jänesehaakidega ja mida "mägisem" on maa, seda rohkem ta jookseb. Mul igatahes on väga lõbus teda vaadata ja tänasel metsaskäigul filmisin pool ühest sellisest hullusehoost üles kah (jänesehaagid jäid hullusehoo teise poolde). Enne liivamäge käisime metsa sees "mägesid" ka sõitmas (Harku metsa kontekstis on tegu tõesti mägedega) ja siis jooksis ka Nopi mäest üles ja alla nagu homset poleks.

Kuna oktoober on meile agilityvaba kuu, siis tuleb energiat mujale suunata ja nii olemegi oktoobri esimesed 6 päeva tegelenud metsas jooksmise ja trikkide õppimisega. Kui Nopi tajub, et läheb trikitamiseks, siis ta läheb niiiii elevile ja ta lihtsalt keksib mu ümber ja pakub mulle kõikvõimalikke trikke, mida ta juba oskab. Nii mõnigi kord olen pidanud maha istuma ja ütlema talle, et "ra-hu-neee" ja alles siis ta rahuneb ja hakkab asja tõsiselt võtma. Samas on hea näha, et ta innukus ja motivatsioon pole kuhugi kadunud, kuigi ma pole juba teab mis ajast talle midagi uut õpetanud.